Metsaomanikud ootavad riigilt rohkem selgust
Autor Liisa Rohila 09.01.2024
Foreko kontserni metsasektori juhi Marti Piirimäe usutles Delfi Ärilehele antud intervjuus erametsaomanike väljakutsetest, aga ka võimalikest lahendustest.
///
- Riik peab suutma omanikult võõrandada range kaitsega metsa.
- Selleks vajalikud sajad miljonid eurod rahahädas Eesti riigil puuduvad.
- Foreko kontserni metsasektori juhi Marti Piirimäe sõnul tuleks taastada kunagi kasutusel olnud maadevahetus.
Piirimäe sõnadele annab suurema kaalu tõsiasi, et ta juhib ettevõtete gruppi, mis on Eesti suurim erametsade omanik. Maadevahetus oli Eestis lubatud ka kümmekond aastat tagasi, kuid lõpetati pärast skandaali, kui selgus, et pistise eest sai poliitikute abiga kaubelda endale vahetuseks hinnalisemaid maatükke.
Teil on ettepanek taastada Eestis kümmekond aastat tagasi kurikuulsaks saanud maadevahetus. Miks on vaja maadevahetus praktikasse tagasi tuua?
Selleks on mitu põhjust. Erametsaomanike valduses on ligi 60 000 hektarit range kaitsega metsasid. Riigil tuleb piirangud kompenseerida või kaitsealused maad tagasi osta. Keskmine hind, millega riik eraomanikelt range kaitsega metsi tagasi ostis, oli eelmise aasta teises pooles suurusjärgus 18 000 €/ha. Isegi kui iga viies metsaomanik sooviks oma range kaitsega metsa riigile võõrandada, siis oleks selle hind 12 000 hektarit korda 18 000 eurot ehk 216 miljonit eurot. Praegu on eelarvereal 10 miljonit eurot. Nii kulub riigil tagasiostuks ligi 20 aastat. Kas metsaomanik peab sellel perioodil ühiskonna seatud koormat üksi kandma?
Rangelt kaitstavate metsade omanik väärib riigilt sarnast kohtlemist.
Teiseks, milleks riigieelarvest raha välja viia? Saab ju teha vahetuse nii nagu kaitseväe polügoonide, neljarajaliste maanteede või Rail Balticu trassile jäävate aladega. Seal tehakse selliseid vahetusi edukalt. Rangelt kaitstavate metsade omanik väärib riigilt sarnast kohtlemist.
Ja kolmandaks, mis ei ole vähe tähtis, paljud metsaomanikud soovivad metsaomanikeks edasi jääda – nad soovivad maapiirkonnas edasi elada, olles praegu ühed peamised maaelu hoidjad. Selleks on aga oluline saada kaitsealade asemele lähedal asuv piirangutevaba mets.
Kas kliimaministri teadanne, et järgmise viie aasta raiemahtu vähendatakse sujuvalt, on kompromiss, mis hoiab meie metsa- ja puidutööstust elus?
Kliimaministri kinnitatud raiemaht puudutab RMK raiemahtusid. Erasektor toimetab turu reeglite järgi, lähtudes metsaseadusega ette antud tingimustest. Kahtlemata on tööstuste jaoks stabiilne RMK maht väga oluline, sest see tasakaalustab erasektori kõikuvat tarnet. Eestis on ligi 100 000 metsaomanikku ning erasektori tarned sõltuvad väga paljude asjaolude kokkulangemisest.
Üks asi on meie puidutööstuse elus püsimine, teine aga aktiivne toimetamine ja tulevik. Tööstuste keerulist olukorda peegeldab hästi investeeringute maht põhivarasse, see on viimastel aastatel oluliselt vähenenud. On näha, et keegi ei julge suuri investeeringuid Eesti metsandussektorisse teha. See tekitab muret. Uute lahenduste ja praktikate kasutamine, mis aitab meil kasvatada terved ja tugevad metsad, vajab suuremat stabiilsust sektoris.
Millisesse olukorda me jõuame, kui Eestis võetakse üha rohkem metsi looduskaitse alla ja vähendatakse raiemahtu?
Kõigepealt soovin rõhutada, et me ei vastanda end kuidagi looduskaitsega. Usun siiralt, et iga metsaomanik on looduse sõber ja teeb oma tööd tulevikule mõeldes ja vastutustundlikult. Raiemahtude vähendamine ja kaitsealuste alade suurendamine lööb aga valusalt mitmel rindel korraga. Audiitorettevõte Ernst & Young Baltic ütles 2022. aasta kohta, et metsa- ja puidusektori kogulisandväärtus moodustas 14% kogu Eestis loodavast lisandväärtusest ning iga tihumeetri puidu töötlemisel luuakse lisandväärtust 265 eurot. Ainuüksi sektori maksutulu oli 787 miljonit eurot. Võrdluseks: õpetajate aastane palgafond on 2024. aasta riigieelarves suurusjärgus 562 miljonit eurot.
Peame aru saame, et peamiselt toob riiki raha sisse kvaliteetsete toodete eksport. Seda raha on võimalik hiljem riigisiseselt ümber jagada. Piltlikult öeldes, kui vähendame raiemahtusid 10%, siis vähenevad ka metsa- ja puidutööstuse maksud 10% ja riigikassasse laekub selle võrra vähem raha, mida ümber jagada. Kaitsemetsade osakaalu suurendades tuleb arvestada, et iga tihumeeter puitu, mis jääb majandusmetsast raiumata, jätab riigil teenimata 265 eurot.
Puidutööstus ongi pragu Eesti majanduses kõige suurem kannataja – tööstused koondavad ja panevad uksi kinni. Tarneahelale mõeldes ei tohiks puidutööstust varustaval metsandussektoril kuidagi paremini minna. Kas ka teil on mahud vähenenud ja saadate töötajaid minema?
Inimeste ostujõu vähenemine mõjutab esmalt ehitussektorit, sealt kandub edasi puidutööstusesse ja jõuab ka metsaomanikuni. Metsamajandamise ettevõtted seisavad praegu raskete valikute ees. Mõnegi jaoks võib see lõppeda personali vähendamisega. Ka Foreko Grupil, mis on praegu Eesti suurim erametsaomanik, on mahud vähenenud ning otsime konkurentsis püsimiseks kärpekohti. Praegu me ei plaani suuri muudatusi personalis, sest meie sektoris on hea väljaõppega töötajaid, kes oskavad metsa hoida ja majandada, väga raske leida.
Metsaomaniku jaoks teeb olukorra keerulisemaks, et peale nõudluse vähenemise on Eestis keskkonnaalased piirangud. Meil on Euroopas ainulaadne ja kõige pikemalt kestev pesitsusrahu (koos teede lagunemise perioodiga ei võimalda see metsas töid teha kogu II kvartal). Samuti suureneb pidevalt kaitsemetsade ala (2000. aastal moodustasid kaitsemetsad 22% kõikidest metsadest, 2022. aastal juba 30,9%). See toob naaberriikidega võrreldes meile lisakulusid. Kõiki neid kulusid ei saa metsaomanik tööstustele edasi kanda, sest tööstustel ei ole naabritest kallima tootega kuhugi minna.
Miks on Eestis puit Soome ja Rootsi puidust kallim? Seal peaks ju olema tööjõud tunduvalt kallim?
Tööjõud on vaid üks komponent. Eestis on metsade majandamisele väga ranged piirangud ja reeglid. Näiteks Soomes on metsaomanikul õigus oma metsa majandada oma soovi järgi, sõltumata puistu vanusest. Läti riigimets suurendas pärast Ukraina sõja algust oma raiemahte. Kevadine raiepiirang kehtib kõikidest Euroopa riikidest üksnes Eestis. See kõik kokku mõjutab ka puidu hinda, mis minu hinnangul on tulemusena liiga hüplik.
Samas on Eesti puidutööstused valdkonna tipud – maailma kõige nüüdisaegsemad puidutööstused asuvad Eestis. Tänu automatiseeritusele ja digitaliseeritusele on siiani suudetud ka kõrgemat hinda maksta. Aga kui hinnavahe Skandinaaviaga läheb nii suureks, et seda enam välja ei automatiseeri, siis on kannatajaks Eesti. Maailma tipus püsimine nõuab pidevaid investeeringuid, aga need otsused eeldavad kindlustunnet toorme kättesaadavuse ja hinna puhul.
Kui Eesti puidutööstus ei suuda enam teie klient olla, siis kas teil on olemas ka alternatiiv, kellele metsamaterjali müüa, või on järgmine sektor, kust hakkavad töökohad kaduma, ikkagi metsandus?
Puidu eksport tähendab alati täiendavaid logistikakulusid ja riske. Meil on olemas paberipuidu ekspordikogemus – pidev „ostan, ei osta“ süsteem ja hinnamuutused kui Ameerika mäed. Olla mõne teise riigi sahver, kust puitu ostetakse vajaduse järgi, on metsaomaniku jaoks väga ebamugav ja lõppkokkuvõttes kulukas lahendus. Kvaliteetset palki eksportida on veel keerulisem, sest puidu riknemise risk on väga suur, kui õhutemperatuur on kõrgem kui 5 kraadi. Seega konkurentsivõimeline kohalik turg oleks kindlasti metsaomaniku eelistus.
Käesoleval aastal on Eestis suletud kolm üsna suurt saeveskit (Jeld-Wen Eesti saeveski ja Stora Enso Näpi saeveski Lääne Virumaal ning Pärnumaal Laesti saeveski) ning koondatud vahetusi. See mõju peegeldub peagi metsamajandussektoris – müügivõimalused vähenevad ja veokulud kasvavad. Raske on hinnata, kui palju töökohti kaotatakse, kuid korrektiive tehakse.
Foreko omanikud on eesotsas Raul Kirjaneniga mehed, kes teevad suuri pingutusi puidu väärindamiseks. Kas Forekol on üldse lubatud lihtsalt ümarpuitu välismaale müüa või peate oma ressursse hoidma, kuni Kirjanen & Co. saavad oma puidu biorafineerimise tööstuse (Fibenol) tööle?
Kvaliteetse puidu saamiseks on väga oluline õigeaegne hooldusraie. Seega töid tegemata ega puid metsa me jätta ei saa. Sealjuures on meie esimene eelistus leida puidule ostja ja väärindaja Eestist.
Kahtlemata, kui Fibenoli uudne madalakvaliteedilise puidu väärindamise katsetehas hakkab tööle täisvõimsusel või peaks Eestisse rajatama ka tööstuslik tehas ning puidu hind on konkurentsivõimeline, siis suuname metsamajandustööde käigus tekkiva madala kvaliteediga kasepuidu sinna.
Laiemat pilti ja rohepööret silmas pidades võiks ju pingutada selle nimel, et arendada ja toota pikaealisi, Eestis kasvavast puidust tehtud tooteid. See aitaks pikaajaliselt siduda süsinikku. See võiks olla ka riigi suund ja eesmärk, mis tooks kasu nii metsa- kui ka puidutööstusele ja samal ajal aitaks saavutada rohepöörde eesmärke. Praegu on aga näha, et [puidu] väärindamise vajadusest räägitakse palju, aga samal ajal poliitilised otsused ei toeta, et saaks teha ka selleks vajalikud investeeringud.
Allikas: Delfi Ärileht